- Personaalsed treeningud
TEEKOND TREENERINA
Mõnes mõttes võin treeneriameti algusajaks lugeda 2010.a., kui alustasin lastelaagrites üldfüüsilise treeningute läbiviimisega. Ma teadsin kogu elu, et mulle väga meeldib sport, kuid seal ma avastasin, et mulle meeldib väga ka teisi juhendada.2012-2013.a. hakkasin end iseseisvalt harima nii treeningute kui toitumise alal, osalesin mitmetel koolitustel ning tegin eeltööd, kuid kõige olulisema tõuke andis 2014.a. läbitud FAF personaal- ja jõusaalitreenerite koolitus, kust sain treeneritööks vajalikud teadmised, tugeva baasi ja veelgi rohkem innustust jätkata personaaltreenerina.
Hoian end igapäevaselt kursis treeningalaste uuringutega ning olen ka Teadliktreening.com meeskonnaliige. Armastan seda tegevusvaldkonda ja olen väga õnnelik, et selle tee enda jaoks leidsin
MERLE ANTSON
"OMAklubis on alati eriti soe õhkkond (mitte temperatuuri mõttes) ja mulle nii meeldib, kuidas kõik inimesed omavahel tuttavad on. Omad. Selline pere või sõpruskond. Ja muidugi meeldib mulle see, et OMAklubi trennides on kõige olulisemal kohal kvaliteet ja tehnika. Muidugi emotsioon ka, aga see, et treenijana võid kindel olla, et treener parandab vajadusel su tehnikat, leiab just sinu jaoks sobiliku variatsiooni harjutusest ja tõesti südamest hoolib su heaolust, vot see on see, mis teeb OMAklubist ühe eriti erilise spordiklubi."
SAAME TUTTAVAKS
- Lapsepõlve lemmikmäng - Kindlalt ukakas! Seda mängiks iga kell! Kuna olen viimased 5-6 aastat suveti ka lastelaagrites treener olnud, siis on ikka õnnestunud alati ka ukakat mängida. Vahel isegi tundub, et mina olen sellest mängust rohkem vaimustunud kui lapsed. Muidugi meeldis ka kummikeksu mängida ja igasuguseid võidujookse teha ning vennaga üleskasvanuna meeldisid väga ka jalgpall ja korvpall (hoolimata sellest, et vanusevahe tõttu sain alati pähe).
- Suurim kiusatus - uute asjade proovimine ehk ma pean väga palju vaeva nägema, et suudaksin vastu panna või EI öelda mõnele uuele väljakutsele, põnevale pakkumisele või mingile asjale, mida ma varem proovinud ei ole. Olen oma loomuselt selline, kes tahab kõik asjad siin maailmas ära proovida ja tegeleda miljoni spordialaga korraga jne, seega pean päris tihti end korrale kutsuma ja mõistusega endale selgeks tegema, et kõike ei ole vaja kohe teha ja küll jõuab.
- Sinu esimene trenn - olen vist ikka kõikvõimalikud trennid lapsena läbi käinud, balletist korvpallini ja tantsimisest enesekaitseni, aga kui õigesti mäletan, siis ballett oligi üks esimesi. Pidasin seal küll ainult kuu aega vastu, kuid plie jõudsin ära õppida. Esimesed trennid, kus juba arvestatava perioodi käisin ja tõsisemalt tegelesin, olid tantsimine ja korvpall.
- Kas oled lugenud Kalevipoja eepost ja kui jah, siis kui hästi mäletad selle sisu? - Ilmselt olen küll kooli ajal ja laias laastus vist võiks mingeid noppeid sealt jutustada, aga ilmselt eksiks detailides palju ja ka sündmuste järjekorras.
- Kumb on treneeritavate suhtes efektiivsem, kas piits või präänik? - Oleneb inimesest, mõni ise teab, et vajab veidi piitsa, et saada trenniga järje peale ja siis tuleb treenerina siin aidata, nii palju kui saab. Ja eks mis ühele präänik, see võib teisele hoopis piits olla ja peab ikka treenija enda seest see tahe tulema. Ja vahel ei ole kumbagi vaja, tuleb hoopis hobuseid hoida.
- Parim moto või vanasõna või tsitaat, mis elus edasi on aidanud või lihtsalt meeldib - Kui on olemas tahe, on olemas ka võimalused. (Where there's a will, there's a way) Ehk kuidagi ikka saab. Alati.